Üks rahvaloomingu liike on rahvatants. Temas avaldub sageli rahva iseloom. Me tunneme oma rahvatantsudes ära eestlasele omase piduliku tõsiduse ja väärikuse (Ingliska), kohtame temperamenti ja hoogu (Kuppari muori, Kaera-Jaan), isegi kelmikust ja mänglemist (Tuljak, Pulgatants). Meie rahvatantsudes esineb sagedamini elav, lõbus polka, kui aeglane valss. Võime märgata ka naabermaade mõju.
1869. a. läbi viidud 1. üldlaulupidu andis vokaal- ja instrumentaalmuusikale suure edumaa tantsu ees. Tantsualane “ärkamisaeg” nihkus 20. saj. teise kümnendisse. Sajandivahetuseks oli külas kadunud loov ja arenev rahvatants. Elujõus püsisid veel “Tuljak” ja “Kaera-Jaan”. Eesti Üliõpilaste Selts Oskar Kallase eestvedamisel alustas rahvatantsude ja -laulude kogumist. Esimest korda õpiti-õpetati “Tuljakut” Valgas Cimze seminaris 19. saj. lõpukümnenditel. A. Raudkats ja U. Toomi panid aluse ka eesti taidlusrahvatantsule, milles kasutatakse rahvatantsu elemente.
Alates 1934. a. on peetud ligi paarkümmend Eesti üldtantsupidu. Osavõtjate arv ulatub juba 10000-ni. Tantsupeod on rahvatantsijate suurimad ühisüritused.