Algus oli raske
“Mõte alustada rahvatantsuga Jõgeva KEK – is tekkis juba 70 – ndate aastate lõpul, kuid teoks sai see aastal 1980. Üks eestvedajaid oli Katrin Piller, kes ajas juba paraja arvu naisi kokku ja agiteeris ka mehi” meenutab Airi Rütter. “Naisi oli KEK – i kontoris paras jagu, nende tantsima saamine ei olnud probleem. Mehed töötasid aga auto- ja kraanajuhtidena või leidsid rakendust ehitustel. Siis palusingi mehhaniseerimisbaasi dispetseritel koostada mulle nende sõidukijuhtide nimekiri, kellest võiks tantsutrennis asja olla. Nende autonumbrid kirjutati üles ja selliselt varustatuna olin ma hommikul kell 6 KEK – is väravavahi juures. Jälgisin nimekirjast autonumbreid ja lasksin sobivad kandidaadid kinni pidada. Tõsi, eriti tõhus see tegevus küll polnud…””Esimest korda tuli KEK – i segarühm kokku 11. detsembril 1980 Liiva tn 6 maja keldris, ruumis, kus tavaliselt tennist mängiti. Kohale tulnud kuus naist ja viis meest alustasid Tiiu Rehtla juhendamisel “Kosjatantsu” õppimist. Algus oli väga raske. Selles mõttes väga raske, et me ei saanud kuidagi kokku kaheksat paari. Kaheksani jõudsime alles 1984. aastal. Alustasime ka “raskel” ajal – 1980 aastal oli just tantsupidu toimunud. Pärast pidu vajuvad ju mitmed rühmad vahepeal “talveunne”,” rääkis kaheksa aastat tantsijaid muusikaga toetanud Airi Rütter.
Heal lapsel mitu nime
Nimi “Kaaratsim”, mille all rühma praegu tuntakse, võeti kasutusele alles 90 – ndatel aastatel. Seni oli ametlikult tegu KEK – i segarühmaga ja mitteametlikult “segastega”. Nimi “segased” jäi külge endise KEK – i bussijuhi Otsa Jaani sõnadest “on ikka segased”, mis ta imestunult lausus, kui märkas, et tantsijad ka pärast väsitavat treeningut uuesti kokku tulid. Et näiteks vastlapäeval kruusaauku kelgutama minna. Mis sellest, et kell juba öötunde näitas.
“Kaaratsim” aga on tegelikult tantsu nimi. Tantsu, mis pärast nimevalikut ka pidevalt rühma repertuaaris püsib.
Vahetus koosseis, vahetusid tantsijad
“Algusaastatel käis rühmast läbi väga palju tantsijaid. Tulid, tantsisid natuke aega, ja läksid jälle. Mul tuli korduvalt puuduva tantsija kohta täita. Meeste osad said eriti hästi selgeks, sest meestantsijaid oli sageli vähem kui vaja,” räägib Airi Rütter.
Esimesel rühmaõhtul olevat kõik tantsupaarid ka “paari laulatatud” saanud. Siinkohal on sobiv lisada, et paare on rühmast mitmeidki tulnud.
Harri Tarve, kes aastatel 1983 – 1985 juhendajaks oli, tegi rühmale koguni päris oma tantsu, mis on praeguseks (ilmselt just tantsijate kiire vahetumise tõttu) unustusse vajunud.
Siiri ja Andi Einaste alustasid rühmajuhtidena 1986. aastal, olles siis juba aasta ise selles kollektiivis tantsinud. “Esimese paari aastaga vahetus julgelt 50% koosseisust. Selge oli see, et meie tööstiil – Sisse harjunud Tartu Ülikooli ansamblis tantsides – oli midagi muud, kui see oli olnud enne. Aga me ütlesime kohe, et teeme ikka tööd edasi ja sellist momenti ei tekkinud, et kõik oleksid laiali läinud. Rühma täituvus oli küllalt hea,” meenutab Andi Einaste juhendajatöö algust. “See ongi rühmatöö juures kõige raskem, et igal sügisel tuleb jälle alustada elementaarsete tantsuterminitega – vahetussamm, polkasamm, labajalg, sulgvõte jne.”
Tantsija vajab lava ja esinemisi
“KEK – i ajal oli esinemisi ja sõite tõesti palju – umbes 20 ülesastumist aastas,” räägib Airi Rütter.
“”Kaaratsim” oli vapralt võtnud osa EKE – rühmade tantsukonkurssidest, olles meie tolleaegse taseme kohta suhteliselt edukas,” annab Andi Einaste hinnangu.
Vabad kodanikud
Kui sotsialism otsa lõppes ning paljud põhitootmise kõrvalt kultuuritööd edendanud ettevõtted kadusid, läksid hingusele mõnedki tugevad taidluskollektiivid. KEK – i rahvatantsurühm jagas ära, et uppuja päästmine on muutunud oludes uppuja enda asi ning asutas üheksakümnendate algul, umbes pool aastat enne KEK – i lõppu kodanike vaba ühenduse ehk tänapäeva mõistes mittetulundusühingu, muutudes iseseisvaks juriidiliseks isikuks, kellele oli võimalik üle anda tantsurühma maine vara: rahvariided jms. Sellest ajast kannab rühm ka ühelt repertuaaris olnud tantsult laenatud Kaaratsimi nime. Kaaratsimi Jõgevamaa kontekstis pretsedenditu tegu on nüüdseks leidnud hulgaliselt järgijaid.
“Minu arvates on mittetulundusühinguna eksisteerimise vorm taidluskollektiivi jaoks ainuõige: raske on, aga see – eest väheneb ühepäevaliblikamentaliteet ja tekib tugevam eesmärgitunnetus,” ütles Andi Einaste.
Sestpeale kui Einaste loomepausi vajadust tunnetades juhendajaameti maha pani, toimuvad treeningtunnid rühma staažikate liikmete Maris Prii ja Malle Pügi eestvedamisel.